Pseodonüümi Claire North all astub kirjandusfestivalil HeadRead 2016, pühapäeval, 29. mail kell 14.00, Kirjanike Maja musta laega saalis, üles noor kirjanik Catherine Webb.

Kirjutamisega alustas Catherine Webb väga varakult, nimelt olles kohalikus raamatukogus tähestikulises järjekorras läbi lugenud kõik fantaasia ja ulmeteosed Douglas Adamsist Roger Zealznyni ning nähes, et midagi riiulis enam ei ole, otsustas ta endale lugemiseks kirjutada midagi uut. Webbi debüütteose, noorsooloo “Mirror Dreams” kirjutas ta 14-aastaselt koolivaheaegadel. Autori noorpõlves loodud tegelastest kõige kuulsam on viktoriaanlikus Londonis tegutsev Horatio Lyle, kes meenutab õrnalt Sherlock Holmesi.

Sirgudes muutus kirjaniku kirjutamisstiil ja huvid ning tema järgnevad teosed nägid ilmavalgust pseodonüümi Kate Griffini all, kuna koos kirjastaga otsustati, et varasem noor lugeja ei pruugi samastuda uute urbanistlike fantaasiateostega, mis olid suunatud juba täiskasvanutele. Kate Griffini nime all ilmus kuus teost - sarjad “Magical Anonymous” ja “Matthew Smith” - mille tegevus leiab aset tänapäeva Londonis, mis on maagiast läbi imbunud ning kus linna rütm ja seal elavate miljonid südametuksed muutuvad käegakatsutavaks võlujõuks.

2014. aastal ilmus autori uue pseodonüümi Claire North all teos “The First Fifteen Lives of Harry August” (“Harry Augusti esimesed viisteist elu”) ning jällegi oli nimevahetuse taga soov selgelt määratleda stiili, teema ning lugeja vahetumist. Antud teos jutustab kaasahaarava, vaimuka ja ootamatute pööretega loo oma surivoodil ikka ja jälle uuestisündivast ning lapsepõlve naasvast mehest, kel lisaks noore sõdurina maailmasõjas ellujäämisele tuleb päästa ka inimkonna ja maa tulevik kiiresti läheneva lõpu eest. Antud raamat, mille põnevad mineviku kirjeldused näitavad kirjaniku huvi ja õpinguid ajaloo vallas, võimaldab mõtiskleda aja(loo) spiraalsest, korduvast olemusest ning sellest kellel või kas oleks õigus aja kulgu muuta.

Claire Northi järgmise teose “Touch” peategelaseks on Kepler, müstiline teadlikkus, mis oma esimese ‘keha' mõrva ajal liigub puudutuse kaudu mõrvari kehasse ning seejärel suudab puudutuse abil vahetada varasema ‘keha’ uue vastu.

“I walk through people’s lives and I steal what I find,” Kepler confesses. “Their bodies, their time, their money, their friends, their lovers, their wives—I’ll take it all, if I want to.”

Kepler ei ole ainus, kel võime puudutuse abil asukohta vahetada ning raamatu alguses saab lugeja teada, et keegi on aastaid tegelast jälitanud sooviga ta tappa. Teose tegevus toimub erinevates maailmapaikades - Kairos, Pariisis, Berliinis, New Yorgis, Viinis - ning tänu ohtratele meenutustele lisaks olevikule ka minevikus. Loo keskmes on jällegi erakordset ning pikka elu elav peategelane, kuid nüüdki on lugejal vabadus otsustada, kas antud tegelase käitumine on laitmatu ning õigustatud.

“The Sudden Apperance of Hope” on autori paar nädalat tagasi ilmunud teos, mis jällegi on kaasakiskuv, lugejat maailma eri paikadesse viiv inimolemust lahkav põnevik, mille peategelane, Hope on tütarlaps, keda mitte keegi, kaasa arvatud tema vanemad, ei mäleta.

For a while after I’d been forgotten, I toyed with becoming a hitman. I pictured myself in leather jump suits, taking down my targets with a sniper rifle, my dark hair billowing in the wind. No cop could catch me; no one would know my name. I was sixteen years old, and had peculiar ideas about ‘cool.’

Hope otsustab varga karjääri kasuks ning esmapilgul on “The Sudden Appearance of Hope” jutustus sellest, kuidas varastada salapärase programmi Perfection, midagi elustiili-Facebooki sarnast, tarkvara. Samas on peategelase üheks tõukejõuks soov olla meeldejääv, kuid mida oleks ta nõus selle nimelt tegema, millest loobuma ning kas see tooks kaasa teiste armastuse? Kirjanik juhib lugeja tähelepanu praeguse aja pinnapealsete väärtuste ülistamisele ning uurides kollektiivset mälu ja teadmisi näitab praeguses hetkes täiel rinnal elamise vajalikkust läbi tüdruku, kes teiste jaoks eksisteerib vaid hetkeks ja läbi tegude.

I exist in this physical world as sure as stone, but in the world of men—in that world that is collective memory, in the dream-world where people find meaning, feeling, importance—I am a ghost. Only in the present tense am I real.