Raamatut ei pea mõistma vaid tunnetama

Kasutaja hinnang: 0 / 5

Mitteaktiivne tähtMitteaktiivne tähtMitteaktiivne tähtMitteaktiivne tähtMitteaktiivne täht
 

Mihhail Šiškin on üks hinnatumaid kaasaegseid vene autoreid, kes esineb kirjandusfestivalil HeadRead 2016, reedel, 27. mail kell 19.00, Kirjanike Maja musta laega saalis ning olgugi, et ta on pälvinud kõik oma kodumaakesksed kirjandusauhinnad - Vene Bookeri preemia romaani „Izmaili vallutamine“ eest ning „Veenuse juus“ on talle toonud Rahvusliku Bestselleri ja Suure Raamatu preemia – on Šiškin üks tulisemaid Venemaal valitseva režiimi kriitikuid.

Šiškinit peetakse Nabokovi ja Bunini traditsioonide jätkajaks vene kirjanduses ning kirjanik on ka ise öelnud, et vene kirjandustraditsioon on talle väga oluline. Vene kirjandustraditsioon tähendab autorile eelkõige tähtsate ja keeruliste küsimuste esitamist, seda peamiselt iseendale – raamatu eesmärk ei ole lugejat lõbustada, kuna vene autorid traditsiooniliselt ei sõltunud lugejate arvukusest või müügiedust ning varasematel aegadel olid hinnatuimad teosed need, mis tihti lugejani ei jõudnudki või tegid seda salateid pidi. Sama oluliseks on paberile jõudvad sõnad, kuna Šiškin on mitmeid kordi nimetanud sõnu ebapiisavateks, surnuteks, võimetuteks edastama tundeid ja mõtteid, siis on vaja igal kirjanikul raamatu lehtedele ka elu sisse puhuda:

Unless life is transformed into words, there will be nothing. /„Calligraphy Lesson“/

Šiškin veenab lugejat oma tundepeenuse ja väikeste detailidega, talle omane kirjutamisstiil uputab lugeja üle mitmete tuhandete mõtete ja lugudega – kolmes erinevas lauses, neli erinevat mõtet – samuti tunnete ja aistingutega – lugedes on tunda õide puhkenud pärnapuuude lõhna või kuulda suvila katuselt kostuvat vihmasabinat. Mihhail Šiškini rikkaliku koega postmodernistlik stiil kipub süžee üle võimutsema, kuid kirjaniku poolt käsitletavad teemad on igavesed: armastus ja surm, valu ja õnn, sõda ja rahu. Arvatavasti sarnasel põhjusel kannab autori viimane romaan ingliskeelset pealkirja „The Light and the Dark“ („Kiri sinule), mis koondab rindel oleva mehe ning koju Venemaale jäänud naise sügavalt isiklikke reaalset ja fantastilist, olevikku ja minevikku põimivaid kirjavahetust.

Kirjaniku romaan „Maidenhair“ („Veenuse juus“) sõlmib samuti omavahel mitmeid jutustusi – Šveitsis varjupaika otsivate vene põgenike jutustused valituse poolt palgatud tõlgile; antud tõlgi reisid Itaaliasse ning võõrandumine oma perest; tõlgi kirjad oma pojale, keda ta kõnetab kui kauge väljamõeldud riigi imperaatorit; katked Isabella Jurjeva, tuntud vene lauljatari päevikust, mille alusel tõlk pidi biograafia kirjutama.

Mõlemad romaanid lahkavad mitmetahulist reaalsust, nõudes lugejalt pidevat tähelepanu, märkmete tegemist, kapseldunud mõtete lahtihammustamist ja lehtedel tärkavate ning hääbuvate metafooride mõistmist:

For us, this is a house plant, otherwise it wouldn’t survive, without human warmth, but here it’s a weed. So you see, this is in a dead language, signifying something alive: Adiantum capillus veneris. Venus hair, genus Adiantum. Maidenhair. God of life. The wind barely stirs. As if nodding, yes yes, that’s true: this is my temple, my land, my wind, my life. The greenest of grasses. It grew here before your Eternal City and will grow here after. / „Maidenhair“/